Ma tean alati mida ma ütlen, kuigi ega ma ei mõtle tihti sellele mida ma ütlen. Oli järjekordne õhtu ja tundsin, et pole päris õige kodus varakult magama minna ja ega sellest targemaks saa- õigust tundsin sellest mõttest kui avastasin end olevat ühes värvilises linnas, kellegi teise hubases korteris, kolme hetkevõõra ja varasema toreda klassiõe sünnal kus selgus, et viimane huvitub kodumaisest filoloogiast, mispeale oli ilgelt tore itsitada lihtsate sõnade peale millele nii möödudes tähelepanu ei pööra. ÕS igasse kodusse ja end ärajoonud lollidele vahest õpetaks vanu, nüüdseks kergemeelseid sõnu nagu ausus, austus, viisakus, väärikus ja väärakas sest kiire üleminek liigub just selles kahtlases toonis mis tõsimeeli paneb kahtlema kus on normaalsuse piir ja mis on üldse normaalne kui on ka öeldud mis on ebanormaalne kui ka vahepeal on normaalne ebanormaalne ja reverse- piiS.
Hetkel vaatab videot ja imestab jälle, et mida võtta, mida jätta,
keda uskuda, keda mitte: http://www.zeitgeistmovie.com/
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment